Vill
Lambavill on klassikaline taastuv loodusressurss, mida regulaarse lambapügamisega saame kasutada kogu lamba eluaja vältel, ilma loodust (lammast ja keskkonda) kahjustamata, vaid sellega just looma heaolu tagades.
Kõige mõnusam töö on käsitsi lambaraudade või kääridega kihnu maalamba pügamine, mida tuleb toimetada 2-3 korda aastas jälgides lamba kohastumist kliimaga. Igal korral saame pisut erineva struktuuri ja lamba eluaja jooksul ka erineva värviga villa. Kääridega pügamine on pärandoskus, millega kaasas käib lamba ja tema villa parem tundmaõppimine, odavam omahind ja keskonnasäästmine, sest elektrienergia jääb kulutamata. Samuti võimaldab see olla oma aja peremees ja pügada lammast just siis, kui on õige aeg ja tahtmine.
Masinaga pügamise teenuseid pakuvad mitmed professionaalsed pügajad.
Pügamise järel vill sorteeritakse, pestakse ja kuivatatakse. Kammvillatehnoloogiaga lõnga valmistamisel peseb villavabrik ise villa. Kraasvillatehnoloogiaga villavabrikusse viimise või käsitsi kraasimise ja vokiga ketramise eel tuleb ise vill pesta ja kuivatada.
Villa käitlemisel on võimalus teha seda käsitsi mehaaniliste riistadega või kasutada tööstuslikke. Kui pügada on üks lammas, siis villa on juba mitu kilogrammi ja lõnga mitusada meetrit. Aga valmistoodanguks sünnivad parimad asjad taas meistri käte vahel. Nii algab ja lõpeb villa teema käsitööst ja käteosavusest. Tähtis on ka idee, emotsioon ja loomingulisus, vill ise aitab igati kaasa. Villa käitlemine ja kasutamine kätkeb endas hulgaliselt pärandoskusi, mis moodustavad suure osa meie kultuurist, traditsioonidest ja seeläbi identiteedist. Kihnu maalamba vill on lahutamatu osa meie kõige elujõulisemalt säilinud arhailisest kultuurist – kihnu pärandkultuurist.
Kihnu maalamba villa võib käsitleda erineva toorainena olenevalt töötlemisastmest.
Alusvilla heast viltumisevõimest tulenevalt võib viltida otse lambaseljast pügatud villakut. Järgmine võte on pestud ja kuivatatud villa lahti noppimine ehk kohevamaks muutmine. Seda saab teha käsitsi, aga villavabrikus on selleks eraldi kohevustamise masin ehk villahunt. Lambavillahuntimine on erakordselt põnev sõnaühend ja tegevus, mille tulemusel saadud materjali võime kasutada täitevillana. Käitlemisega edasi liikudes jõuame villa kraasimiseni.
Villa kraasimise järel saadud loorist võib viltida pleede, seljariideid ja jalavarje. Loorist väiksemaid tükke rebides annb neist viltida kõikvõimalikke aksessuaare ja ehteid. Viltimiseks kasutatakse nii märg- kui kuiv(nõel)tehnikat, kasutades ainult käte või ka masinate abi.
Loorist tehtud heidest valmistatud asju vilditakse või vanutatakse tavaliselt peale valmistamist. Heide põhiülesanne on olla lõnga ketramise eeletapiks.
Kihnu maalamba villa värvide paljusus ja peened üleminekud ning ealised muutused võimaldavad saada erinevates naturaalsetes toonides lõnga. Villa valides individuaalselt lamba või lambaperekonna ja aastaaja järgi saab lisaks värvile varieerida ka tugevust ja pehmust. Ketramise ja korrutamisega saame luua erineva jämedusega lõnga. Eraldamatud pealis- ja alusvill koos annavad lõngale vastupidavuse. Lõngast valmivad silmkoetooted või kangas ja vaibad.
Viltimiseks ja ketramiseks sobimatu praakvill (prahine, liiga määrdunud või seljas viltinud, topeltlõigetega rikutud, liiga lühike) on oma valgulise koostise tõttu sobilik kompostiks eriti aeglast komposteerumist eeldavates kohtades. Vill amplite ja peenarde põhjas tekitab isolatsioonikihi, pealispinnal aga niiskusehoidmise ja umbrohupeetuse.
