Kihnu maalamba tõu ametlik kirjeldus
Kihnu maalammas (kihnu native sheep) on kohalik põlistõug, kes kuulub põhja lühisabaliste lammaste rühma ja põlvneb uluklambast muflonist. Tegemist on aborigeense lambaga, keda iseloomustab väike kasv, peened jalad, lühike saba, sarvilisus, tilbad, kahekihiline eri toonides vill ja neist omadustest tulenev vähenõudlikkus sööda ja pidamistingimuste suhtes ning väga hea kohastumus meie maastiku, taimekoosluste ja kliimaga. Iseloomulik on uttede hea tiinestumine, tugev emainstinkt, kerge poegimine ja tallede vitaalsus. Silma paistab resistentsus parasiitide suhtes ja stressitaluvus. Kihnu maalammast iseloomustab suur tõusisene ja individuaalne mitmekesisus. Kirjelduses on esile toodud aborigeensed omadused.
Kehaehitus: Kihnu maalammas on kasvult väike. Täiskasvanud jäärad kaaluvad 45-55kg, uted 30-40kg; turjakõrgus jääradel keskmiselt 62cm ja uttedel 59cm. Kere on suhteliselt lühike, laudjas luipu.
Jalad allpool kanna- ja randmeliigest on villatud (vahel esineb hõredat või tükati villa), kaetud madala läikiva karvaga, mis on samas toonis villakuga või erinevate vastandtoonis laikudega. Tüüpiline on musta karvaga jalgadel valgete ja valgetel jalgadel mustade „sokkide“ või „kannuste“ esinemine. Jalad on peened, keskmine kämbla ümbermõõt uttedel 6-7cm, jääradel 7-8cm ja pöia ümbermõõt uttedel 7-8cm, jääradel 8-9cm. Sõrad on kitsad. Lambad on kergejalgsed, nõtked, kiired ja osavad liikujad maastikul ning hüppajad takistuste korral.
Pea on väike, suhteliselt kitsas otsmik ja nina. Nägu on nagu jaladki („paljad“) kaetud madala läikiva karvaga, mis sama värvi villakuga või kontrastvärvi laikudega (lauk, mask, triip) Tüüpiline on musta karvaga näos valge laugu esinemine või pealael valge laigu, täpi või tähni esinemine. Üleni valge lamba nägu on valge.
Sarved võivad olla nii uttedel kui jääradel. Uttede sarved on tavaliselt peened ja püstised, meenutades kitse sarvi; jäärade sarved on tugevad, suunduvad taha ja külgedele või külgedele ja alla. Sarved on samas toonis näo värviga (sageli on heledatel sarvedel must pikitriip), paindudes spiraalselt või kaarjalt, kas siledad või rõmelised (ilupügalatega). Jääradel on sarve alged (1-2cm) nähtavad juba sündides või ilmuvad 1.elukuu lõpuks, uttedel ilmuvad hiljem. Rohkem uttede ja vähem jäärade seas esineb ebasümmeetrilise kujuga ja nõrgalt arenenud sarvi, mis murduvad kergelt ja ei kasva üle 5cm pikaks. Jäärade sarvede kasv on kõige intensiivsem esimesel eluaastal pikkusesse kuni 35cm ja jämedusse (juure ümbermõõt) 15cm. Edaspidi hakkavad sarved rohkem keerduma ja pikkusesse kasvama ning tugevamalt kurrustuma. Tüüpiline sarve ristlõige on rombikujuline. Sarvilisi kihnu maalamba uttesid nimetatakse kihnu keelemurdest pärineva sõnaga – saarikud.
Saba on lühike, keskmise pikkusega 22cm. Sageli on sabal karmim lühike karv mitte vill ja venitatud tipuga kolmnurga kuju.
Tilbad on üks või kaks nisa taolist villaga kaetud moodustist, mis võivad esineda kihnu maalambal kaela alumisel poolele ülemises kolmandikus. Mõnedel säilivad tilbad muutumatuna sünnist surmani, mõnedel on tallena tugevalt olemas, hiljem taandarenevad väiksemaks. Vähesel määral on täheldatud tilpade ilmumist mitte ainult sünnipäraselt vaid ka hiljem.
Vill esineb kahekihilise villakuna jättes vabaks näo ja jalad. Kahekihilise villaku (alusvillkarvad ja pealisvillkarvad) ning perioodilise alusvillaheite olemasolu on kihnu maalammast kultuurtõugudest ilmekalt eristav tunnus. Kuna korraga on villakus erineva jämedusega villkarvu (peenemaid ja pehmemaid alusvillkarvu, ülemineku karvu ja jämedaid tugevaid pealisvillkarvu) siis on tegemist ebaühtlase villaga, mille reljeefsust rõhutab veelgi mainitud karvade eri värvus ja pikkus. Seda villaku tüüpi võid nimetada kasukanaha lambaks, kuna tagatud on ideaalsed karusnaha omadused. Villa värvus on mitmekesine: valge, hall, must ja kõigi nende värvide segatud ja üleminevad toonid. Värvus võib olla erinev nii kehapiirkonniti (horisontaalselt) kui erinevates villaku kihtides piki villasalku (vertikaalselt). Horisontaalne eri värvus tähendab, et villakus võib esineda teist värvi suuremaid või väiksemaid laike, triipe, täppe, mis eriti selgelt on nähtavad peale pügamist. Esineb mustal põhjal valgeid laike, sagedasti rinnaesist ja saba; võrdselt jagunevat musta-valge kontrastlaigulisust; valgel tausta musti laike ja ka üleni valgeid või musti lambaid. Värvikombinatsioonide põhiolemuse järgi esineb kihnu maalamba tõus kuus värvustüüpi:
must, dalmaatslane, must valgete märkidega (mv), valge, vaskkael, valge mustade märkidega (vm).
Villaku värvus muutub lamba vananedes. See on ealine villavärvi muutus. Vertikaalne eri värvus tähendab, et ealisest värvimuutusest tingitult on alusvill sagedasti teist tooni pealisvillast, tavaliselt tumedam, vaid üleni valgetel on mõlemad kihid eristamatult valged. Ealine villa värvi muutus algab umbes 1-1,5 aastaselt, kui villa värv hakkab järjest heledamaks muutuma. Muutumine toimub aeglaselt, alustades pealisvillast, seejärel kaasates ka alusvilla (kusjuures säilib põhimõte – pealisvill on heledam kui alusvill) kuni lõpuks 4-5 eluaastaks peatub mingi tooni juures. Muutus toimub kõigil värvilistel lammastel, kusjuures mõnel lambal on muutumine vähemärgatav, enamikul aga selgesti jälgitav. Eri värvi laigud muudavad värvi erinevalt, must toon omandab erinevaid halle varjundeid. Huvitav kihnu maalamba ealisele villavärvimuutusele iseloomulik tunnus eriti vm, vaskaela ja dalmaatsia värvustüüpidel on, et valgetesse laikudesse ilmuvad mustad täpid (alusvilla musttäpistumine) . Kuna pealisvill jääb valgeks, siis on täpid nähtavad vaid peale pügamist, pika villa korral varjab neid valge pealisvill. Ealise villavärvi muutuse protsess puudutab ainult villakut, siis pea ja jalad jäävad süsimustadeks valgete märkidega nagu sündides.
Kihnu maalambal, eriti mv või mustal värvustüübil, esineb ka ajutine villa värvi muutus, mis on omane enamikule mustavillalistele lammastele. Tegemist sellega, et must villak pleegib villa pikkuse kasvades pealt pruunikaks, kusjuures peale pügamist on lammas jälle must või hall. Noortel lammastel on see ilmekamalt märgatav kui vanematel, kellel spetsiifiline ealine värvimuutus on toimunud. Vahel on täheldatavad villakus erinevates pruunides toonides laigud, mis on tingitud sellest, et eri värvi vill pleegib erinevalt. Peale pügamist on laigud oma põhitoonis, mitte enam pruunid. Seetõttu on võimalik saada mustalt ja hallilt lambalt pruuni või pruunisegust villa ja isegi karusnahka (kui nahale on jäetud pikem vill). Kuna tegu on ajutise ja vaid pealisvillkarvade tipmist osa haarava protsessiga, siis võib kinnitada, et pruun toon ei ole kihnu maalambale omane. Ajutisest ja ealisest villavärvimuutusest tuleb eristada seda, kui tall sünnib mustana kuid kohe villa kasvades hakkab see kiiresti valgeks muutuma ja kui tallevill maha pöetakse on lammas täiesti valge. See on mitmetele lihalamba tõugudele omane ja ei esine kihnu maalambal.
Nii ajutine kui ealine värvimuutus mitmekesistavad veelgi villa värvivalikut ja võib öelda, et kahte täpselt ühesuguse villavärviga kihnu maalammast karjas korraga ei leia (v.a. üleni valged). See, millised toonid villak lõpuks saavutab ei ole tõusisese mitmekesisuse tõttu ette prognoositav ja põnev on jälgida kuidas süsimustana sündinud tall võib vanaduses olla hõbevalge.
Villaku struktuur on kahekihiline. Histoloogiliselt kahte eri tüüpi villkarvade esinemine ja paiknemine „kahe kihina“ tagab suurepärase hüdro- ja termoregulatsiooni nii lambale kui saadusele. Alus-ja pealisvill on omadustelt eristuvad kuid villakus ei ole neid võimalik üksteisest eraldada ega eraldi käidelda ei enne ega pärast pügamist.
Tinglikult alumise kihi moodustavad pehmed alusvillkarvad, mis on peenema kiuga (läbimõõt 10-40µ), meenutades karusloomade aluskarva ja paiknevad tihedalt. Alusvill on peenelt lainjas, villkarva pind on ebatasane ja tal on omadus eriti hästi vanuda vildiks. Alusvillal seob niiskust ja hoiab selviisil soojust keha pinnal.
Kahekihilise villaku olemasolu tõttu on maalambal säilinud karva e. Villavahetus (alusvilla heide) ,mis tähendab perioodilist alusvillkarvade enamuse iseeneslikku väljalangemist soojal aastaajal ja taaskasvamist külmal ajal.Villavahetus on selgesti nähtav, kui kevadel lambad jäävad pügamata, siis ilmub villakusse pealisvillast läbi rippuv, rullidesse kokku vanunud väljalangev alusvill, mis kleepub pealisvilla külge. Mida lähedasemad on pidamistingimused looduslikele tingimustele (aastaringne väljaspidamine) seda ilmekam on villavahetus. Külmal aastaajal moodustab alusvill villakust 80%, soojal aga 15-30%. Et villavahetuse tõttu alusvill ära ei vildiks ja kasutamiskõlbmatuks ei muutuks tuleb kihnu maalammast pügada vähemalt 2-3 korda aastas. Kui pügamisaja valikuga ennetada või sobivalt ärakasutada looduslikke muutusi, siis on võimalik saada erinevateks spetsiifilisteks saadusteks parimat toorvilla. Õige pügamisaja valikuga ehk ajatamisega karusnaha saamiseks, tagatakse sobiv karusnahk erineva funktsiooniga karusnaha toodeteks.
Lisaks alusvillkarvadele on villakus vähesel määral üleminekukarvu, mis kujutavad endast jämedamaid alusvillkarvu, omades ka pealisvillkarvade omadusi.
Tinglikult pealmise kihi villakus moodustavad pealisvillkarvad, kuna nad on pikemad, kulgedes üle alusvilla ja kaitstes seda. Pealisvillkarvad on jämedad (läbimõõt alates 40, tavaliselt 100-200µ) kas täiesti sirged või nõrgalt lainjad, moodustades suuri lokke, vastupidavad ja karmimad alusvillkarvadest, läikivad. Läige on tingitud pealisvillkarva pindmise kihi (epidermise) ehitusest (ebakorrapäraselt ühel tasapinnal asetsevad soomused), mis võtavad vastu ja peegeldavad pinnaühikule rohkem valguskiiri neid hajutamata. Pealisvill on säsikihis paiknevate õhuvahemike tõttu halb soojusjuht, millega tagab soojapidavuse kehapinnast kaugemal.
Kihnu maalambale on omane vähese villarasu e. lanoliini olemasolu. Tema villarasu on kergesti lahustuv ja valge, mistõttu on villapesemine hõlbus ja ei nõua karme pesemisvahendeid. See tuleneb villaku struktuurist: pealisvill täidab alusvilla kaitse funktsiooni ilmastiku olude eest ja puudub vajadus ühekihilise villaku raskestilahustuva rikkaliku villarasu järele.
Viljakus on aborigeensele loomale omaselt kõrge. Suguküpsus saabub jääradel 5-6-kuuselt, uttedel 6-kuuselt, sagedasti on esmapoegijad uted alla aastased, tuues 1-2, harvemini 3 talle. Tallede sünnikaal olenemata pesakonna suurusest on keskmiselt 2,5-3,5kg, ulatudes 0,9-4 kg-ni. Vastsündinud talled on vitaalsed ja suremust esineb harva, kuna utt poegib kergelt, võtab hästi talle omaks (tallehülgamist täheldatakse väga harva) ja kaitseb teda. Kihnu maalammastel on säilinud sünnituspesa valmistamise ja talle varjamise instinkt.
Kihnu maalamba tõu ametliku kirjelduse koostas Anneli Ärmpalu-Idvand, Kihnu maalambakasvatajate Seltsi asutaja ja esimene president. Kopeerimine ilma KMKSi loata keelatud. Eeltoodud tõu kirjelduse aluseks on : “Rapport om Estlands Allmogefår” R.Edberg (2004); “Maalamba kui põlisväärtuse säilitamine Eestis” ELF (2006) kirjeldusprotokollide koondtabel; “Kihnu maalamba säilitamise I etapp” KMKS (2007) kirjeldusprotokollide koondtabel; “Kihnu maalammaste kaalumiste koondleht” KMKS (2006-2015), villanäidiste album; sarvede ja kolpade kollektsioon; Tõhela Loomaarst OÜ karjaraamatud (2005-2015); KMKSi jõudluskontrolliandmete analüüs ja tõuraamatu statistika (2016-2020). U.Loit, A.Ärmpalu-Idvand; „Final Report 11th of September 2006 Unfolding of Genetic Structure of Estonian Unknown Sheep based on microsatellite analysis.“ (2006). Ilma Tapio, Miika Tapio, Mikhail Ozerov, Meng Hua Li, Juha Kantanen. „Three Thousand Years of Continuity in the Maternal Lineages of Ancient Sheep (Ovis aries) in Estonia“. (2016). Eve Rannamäe, Lembi Lõugas, Camilla F. Speller, Heiki Valk, Liina Maldre, Jaroslaw Wilczynski, Aleksandr Mikhailov, Urmas Saarma; „Kolm tuhat aastat lambaid Eestis: zooarheoloogiline leiuaines ja emaliinide geneetiline mitmekesisus.“ (2017) Eve Rannamäe; „ Retroviral analysis reveals the ancient origin of Kihnu native sheep in Estonia with implications for breed conservation“ (2020)E.Rannamäe, U.Saarma, A.Ärmpalu-Idvand, M.D.Teasdale, C.Speller